Skunk B. Vanaisaga. 19xx

(Kenn)

Skunki vanaisa oli kange petiga reisija. Petiga reisimises oli Skunki jaoks midagi müstilist, tavapäratut. Puldiga oli kõik selge: kätteharjunud liigutusega valid sihtkoha, vajutad ürgamisnupule (selle nimetuse mõtles välja vanaisa), hoiad (aga seda vaid ebausust) kõvasti puldist kinni ja mõne hetke pärast ongi valmis. (See käib mõistagi individuaalpultide kohta; statsionaarsed puldid olid veelgi täpsemad.) Kõik sujub veatult. Väga harva juhtus, et keegi sattus näiteks Hamburgi asemel Brüsselisse; sellised vahetused olid petiga reisimise puhul aga pigem reegliks kui erandiks. Vanaisa rääkis, kuidas ta kord Sierra Nevada asemel sattunud kuhugi kõrbesse. Alles siis, kui ta kaamelite asemel nägi juba kaheksandat tundmatut lendobjekti maandumas, taipas ta, et on hoopis valel mandril, ja pealegi keelatud tsoonis. Pett oli teda jälle alt vedanud. Petil ei ole ükskõik, kuidas me asju nimetame; oleks vanaisa Sierra Nevada asemel mõelnud Granadale, oleks ta tõenäoliselt Nevada asemel sattunud Nikaraaguasse. Need kummalised nominaalrealistlikud seosed vanaisa just võlusidki.

Tookord Nevadas oleks ta peaaegu arreteeritud, kui ta poleks taibanud lähenevat sõjaväelast kogu oma petitagavaraga üle pritsida. Kuni too oli hämmastusest oimetu, vahetas vanaisa temaga riided, võttis ära dokumendid ja üüris lähemast asulast auto. Ta veetis nädalalõpu Las Vegases kaarte mängides ja keefiri ning jogurti reisiomadusi katsetades. (Rasvatu keefir paistis peaaegu sobivat, kui seda keedetud veega segada.) Koju jõudis ta üsna räsituna: habemesse kasvanud, pesemata, sokid haisesid. Skunk mäletas seda päeva hästi. Ta oli mõneks ajaks vanaemale hoida toodud; too läks ühel hommikul sõbrannadega Werneri kohvikusse pläägutama ja jättis poisi koju. Skunk ei oleks tahtnud minna tädi Emmi lapselastega mängima: klaaskuulid olid palju huvitavamad.

Ta vaatas sinaka, natuke pragunenud ja seest hämuse klaaskuuli sisse ja mõtles, et seal sees on lumine. Maju ja puid ei olnud lume all eriti hästi näha. Ta mõtles, millal vanaisa koju tuleb. Siis kuuleks vähemalt mõnda udujuttu, midagi etemat kui see, mida tädi Emmi alati rääkis. Tädi Emmi, nagu enamik inimesi sel ajal, ei teadnud petiga reisimisest midagi. Tema kadunud mees oli reisinud täiesti tavalisel viisil laeva, rongi, vahel ka lennukiga, ja toonud kaasa kõiksugu asju, mida oli pool tädi Emmi majast täis. Üks neist oli natuke kõver nuga, mis rippus trepi kõrval. (Skunk mõtles, et oleks hea see ükskord kättemaksu mõttes ära varastada.) Tädi Emmi tegi dramaatilise näo pähe ja ütles, et see nuga torgatakse vaenlasele kõhtu ja siis keeratakse.

Skunk vaatas klaaskuuli ja nägi seal tädi Emmit trepist alla minemas. Kuulda olid tema sammud; siis pani keegi esikus tule põlema, ja klaaskuulis oli näha lambi peegeldust. Skunk vaatas üle õla. Vanaisa oli tulnud.

Kuulates vanaisa jutustust, mõistis Skunk äkki, miks teda kunagi reisile kaasa ei võetud. Ta ei olnud varemgi uskunud vanaema hirmujutte naabri-Liinast, kes oli kogemata ajanud ümber petipaki ja jõudnud vanatädi Maali maakodu asemel (kuhu sõiduks ta järgmisel hommikul bussi peale pandi ja kuhu ta eelmisest suvest saadik tagasi igatses) Aafrika külasse, kus bušmanid ja hotentotid ta kinni sidusid, lõkkel aeglaselt tulel praadisid ja lõpuks ära sõid. See oli muidugi fantaasia; meie tänapäeva tsiviliseeritud maailmas ei saanud ju midagi niisugust juhtuda. Kuid võimalus jõuda Granada asemel Nevada kõrbesse eeldas ju natuke leidlikkust ja kuraasi, mida just vanaisal oli piisavalt.