Oktoober, oktoober

(Raivo)

Ükskord oli mul juba peaaegu võidumehe tunne. Olin siis vist kaheksane. Ei mäleta, miks. Miks oli selline tunne, tähendab. Seda, miks ma kaheksane olin, tean ma küll. Igatahes mäletan, et peaaegu võitsin. Jõin selle kinnituseks pooleliitrise — oh kui suure — kannu kalja ning mul hakkas sellest paha. Kaljavaat oli kollane ja samuti suur. Jäätist ei olnud. Suvi oli soe. Nägin esimest korda selsamal aastal vermitud münti. Ostsin selle ja paari pisut vanema mündi eest pätsi leiba.

Millegipärast on mul praegugi samasugune tunne, nagu ma oleksin kaheksane ning kohe-kohe peab jälle kooli minema.

Mõtlen täitsa igaks juhuks välja hingamisharjutusi kaasreisijaile, kui peaksin kunagi rongi või lennukiga sõitma minema. Hinga sisse, hinga välja. Elementaarne. Hoia naabri käest kõvasti kinni ja laula, aga hääletult. Liiguta temaga sünkroonis käelabasid. Trampige koos vastu põrandat mingit rütmi. Lõpetage kokku leppimata ning alustage jälle. Nii ja teisiti saate muuta enda ja teiste reisi mitmekesisemaks. Hakkate mõistma, kuidas ja miks teie kaaslaste mõte töötab ning saate ka iseendaga paremini tuttavaks. Ma tean, minul algas see kõik just nii. Vähemalt ma mäletan, et see nii oli.

Tegelikult ei pruugi kõike seda üldse toimunud olla, mida minu mälestused sellesse rohelisse elektrirongi paigutavad. Tund aega sõitu sinna, tund tagasi, nii igal nädalal kaks korda. Igal suvel, pea igal talvel. Olen neljane, viiene, kuuene, üheksane ja sõidan muudkui rongiga. Alguses tundub see lihtsa reisina ja tegevus sõidu ajal on lihtsalt mäng ja teiste süüdimatu häirimine, mida nad vahel naljaga pooleks ning vahel rangelt ja isegi natuke kortsus kulmul vaatavad. Nüüd tean paremini. Sellepärast ma olingi kunagi kaheksane. Igaüks, kes tahab midagi lõpuks teada saada, peab enne seda vähemalt natuke aega mitte midagi teadma.

Rong on sageli kõige mõttekam vahend reisimiseks. Tahad, istud kupees, tahad — restoranvagunis. Mõni reptiil istub katusel. Mängid kaarte, jood õlut, loed raamatut, teed neidsamu harjutusi. Aeg läheb. Aega peab endale ikka varuma, miski ei tule niisama. Rong liigub umbes sama kiiresti kui biorütmid: sellega pikemaid reise tehes ei tule kunagi taluda ajavahet, mis lennukiga nii tavaline on. Rongiga sõites maksad tervise ja hea enesetunde eest ajaga, lennukiga on vastupidi. Ja aeg on just see, mida meil on jalaga segada. Mitte nii, nagu kiputakse arvama.

Nüüd ma igatahes natuke juba tean ja siin rongis istudes, loksudes ja aeglaselt kulgedes meenub mulle see päris algus. Ja keegi istub minu vastas ning mängib hajameelselt mingi puldiga. Otse?

„...Noh, ja siis vaatasime aknast välja ja perroonil kõmpis turske tšehh, vedas enda järel tohutut käru õllekastidega ning muudkui hõikas inimesi õllele. Öösel kell kaks. Mingis suvalises teivasjaamas.”

Naersime kahasse. Mees võlus oma seljakotist lagedale järjekordse pudeli Lõuna-Aafrika Shiraz’d (1994) ja tegi laual natuke ruumi. Üllas jook kallati taas teeklaasidesse ning juttu jätkus kauemaks.

„Ma ei saanud ennist hästi aru... Kuhu siis tee Paldiskist viib?” uuris mees minult ja loksutas paljutähendava liigutusega veini oma klaasis. See küütles kaunilt.

„Töö viib Hispaaniasse. Saate isegi aru...” tegin käega mitte midagi ütleva žesti ja lükkasin ümber ühe tühja pudeli, mis kolisedes vagunipõrandale kukkus. „Amatöörarhitektuur. Selline... Autsaiderile ehk pealtnäha huvitav, ent tegelikult... Ma ei teagi, noh, saate isegi aru...” Tõstsin pudeli üles ja uurisin seda natuke. Ungari roosa vein.

„Tööst ei räägi,” ütles end vist Kassina tutvustanud mees otsustavalt ning sobras natuke veel oma seljakotis. Käe tõmbas ta sealt välja rokfoori juustu ja mustade oliividega. Olime vait ning lasime delikatessil veini kõrvale hea maitsta.

„Üldse enam ei räägi,” täpsustas ta siis, pühkis sõrmed puhtaks, võttis pingilt raamatu ning hakkas lugema. Eesti Entsüklopeedia kaheksas köide, RAI-SUM. Mõtlesin, et kah lolliks läinud. Võtsin laualt ta puldi ja vaatasin seda siit-sealt.

„See töötab ainult Paldiskis,” vaatas mees entsüklopeedia kohalt üles. „Ja mu lugemisvara on täitsa okei.”

Nõutuks tegi. Vaatasin aknast välja. Klooga. Varsti olen kohal ja eks siis näis. Keegi vist pidi mulle vastu ka tulema. Pingviini-prügikaste lubati näidata ning hiljutist uusehitist, Paldiski Panga peahoonet majaka kõrval. Ja reaktorit, aga see oli vist teisel pool ja natuke kaugemal. Raudtee kõrval üritas mingi traktor rongiga sammu pidada ning külamees traktoriga.

Mõnikord lülitab mõtlemine end välja, kui müra on liiga vali, liiga koherentne või mingi muu liiga. Nagu praegu. Liiga konkreetne. Rong pidurdab.

Mulle oli tõepoolest takso vastu saadetud. Entsüklopeediat lugenud mehel tuli enda asju käe otsas tarida. Entsüklopeediaga mees läks mujale. Raamat jäi temast maha. See oli avatud leheküljelt 540 (sealt läks viide vinukloomade juurde).

Mõtlesin, et mitu taksot Paldiski-suuruses linnas olema peab, et konspiratsioonireegleid mitte rikkuda. Kolm kuni kuus. Nõjatusin istmele.

„Trammipeatusse.”

Sõitsime. Esialgu otse. Improviseerisin lennult ja vaikselt.

Kui rabe neeger seisab teel
ja ukse taga näärid
On kaatril seitse meremeest
ja rätsepal on käärid;

Kui lehma karvad kahvatuvad
ja laine rannas lärmab
On õudust kaunis seermatumat
teel tsisternidega Narva.

Mõttes lubasin selle kunagi üles kirjutada. Mul oli kerge kilk peas ja millegipärast ka hammas natuke verel. Oh, andke mulle veel veini! Siirdusin kokkusaamiskohta.

Oktoober, oktoober.

Назад

Вперёд