Missioon

(Andres, Kenn)

I

Minu geenius.

Minu Sitsi-peatuse-missiooni salajaseks eesmärgiks on avastada allmaaraudtee. Ma tean, et see peab siin-seal, kusagil... olema. Paljud käivad ja räägivad teineteisele — lähen rongi peale. Seal on see peatus. Maa pinnakihi all; õige tihti on kuulda vilistamist. Aga kui vilistab, siis õrnalt. Sooja tee aurudest väljakasvanud mülkas, kusagil Standardi maja taga. Kadunud oma truubis juba magavad, täna öösel, peaasi, et kinni ei kiiluks. „ICE-CREW-WOLF-MIX”, teatab kiri majaseinal. (Vaba tõlge: see siin on minu erasurnuaed, kõik atraktsioonid tasuta, sh. ka privaatboksid.)

Katust paneme nii, et varesed kinni ei jää!, teatas reklaam seinal. Mõtlesin, et kah lolliks läinud.

II

Trammis on vähe rahvast.

Vahel teen ma seda kõikide inimestega. Lasen neil trammi alla jääda, oma lõbuks. Tramm sõidab nende jäsemetest — liigestest rõka-rõka-krõmps-krõmps üle, kohad on verised. Mõnega teen seda teinekord isegi mitu korda. Mõni meeldib rohkem, — selleks. Mida rohkem kordi meeldib, seda rohkem kordi ka tramm üle sõidab. Kui mõni üldse ei meeldi, siis trammi alla kah ei saa. Mõnikord.

Kuhu siis rongiga sõita? Lumme? Porri? Panka? Pudelisse? Ainult minule teadaolevatel andmetel sõidab rong Paldiskisse. Peaasi, et kinni ei kiilu.

Ta tuleb. Võtan käega taskust, ja jään ootele. Käin potiässa. Vabalt; minu geniaalses näos ei liigu ükski lihas. Mul on väga lõtv ranne kah; eriti vasak. Rebin ka kildu. Ta rahuldus ja läks. Tema nimi oli preili Piletikontrolör.

Musta kassi öösel ei näe. Kell on 00.00. Astun mülkasse. 3 meetri pärast läheb rong. Minu ja rongi vahel on sein. Litaki, olen pigis. Öö kihutab Paldiski suunas.

III

Paldiski.

Sadamakohana on Paldiski ümbrus olnud kasutusel juba mõnda aega. Esimesed püsiasukad tulid Pakri saartele ja poolsaarele 13. sajandil, legendide järgi olid nendeks Rootsi prints ja tema saatjaskond. Linn jäi neist maha väga raskes olukorras: keskkonna saastatus oli suur, linna infrastruktuur lõhutud, demograafiline olukord väga keeruline, tööpuudus suur.

Paljud imestasid, et ma tulin.

Minu esimeseks mureks oli teavitada avalikkust oma avastusest. MINU avastusest. Algul mõtlesin, et saadan pressika. Aga otsustasin — kirjutan seinale. Helgemad pead saavad niikuinii haisu ninna ja matsid jäävad matsideks.

Plärts-pärts, ilmus linna paljudele seintele õpetus sellest, kuidas läbi mülka ära käia. Otsustasin jääda anonüümseks.

* * *

See jutt võtab nüüd igatpidi ebakonsekventse pöörde, aga suva. Ma ei ole kõike ette ja taha läbi mõelnud, eks ole. Monoloog läheb ka juba pikaks, teeme siin paar kiiret kannapööret ja — trahh! — sukeldumine, vettehüpe, mis iganes. Peaasi: ärge võtke midagi tõsiselt. Vaadake, ma võin teile ju kõike rääkida, aga ma ei kannata inimesi, kes kohe uskuma jäävad. Vaadake ise, mida usute ja mida mitte. Ja kui ära tüütab, siis ärge tulge mulle ütlema, et teil midagi muud teha pole. Mängige keeglit näiteks.

Eeldus: Väljendit X viisakas kõnes välditakse. (Mitte roppuse pärast, lihtsalt nii on kombeks.)
Väide: X.
Kommentaar (Y): X oli mõeldud naljana.
Väide 2: Väide Y on totter.

See tunne, et kõht on tühi, oli mind vaevanud juba mõni tund. Mitte ainult see, ka muud asjad, aga see ka. Ise ka imestan. Lähen edasi, näen naljakaid kirju seintel ega saa millestki aru. Keegi laadatola on seintele joonistanud metroopeatuste skeeme, sõiduplaane jne. Paldiskist kell 12.31 minevat Räpina poole, ümberistumisega Võrtsjärve all. Selle peale ehk jõuakski, mõtlen veidi hajameelselt, põrmugi imestamata oma tobeduse üle. Mis sa siin imestad.

Süüa pole siin kusagilt võtta. Leevike koerakuudi katusel. Lumi sajab.

Kuu.

IV

Paldiski sadam.

Olgu. Oletame, et olukord on teistsugune, ja süüa pole vajagi. Käin niisama ringi, vaatan paremale-vasakule, lähen sadamast veidi kaugemale ja istun rannas vedelevale palgile.

Silmad kinni.

Entendez-vous dans le champagne
se baigner ces féroces soldats
ils viennent jusque dans nos bras
embrasser nos filles, nos compagnes...

Või oli see kuidagi teisiti.

Siis tajun kellegi käsi oma silmadel, need seotakse mingi villase esemega kinni. Tõuske, öeldakse pehmel häälel; siiski kõlab see ebamäärase ähvardusena.

Püüan salli silmadelt ära lükata; kuulen tagasihoitud naeru. Ükskõik.

„Kuhu ma minema pean?”

„Otse.”

„Kes te olete?”

(Vaikus)

„Milleks see kõik?”

„Ei ole veel teie asi seda teada.”

Kajakad.

Otse.