Skunki deliirne hommikulaul

Löön aega surnuks ajast eemal olles
ja laulan üksinduse ploomidest.
Mul sama hea on minnes kui ka tulles;
ma sündisin ju igavusest surres;
mu hüljat saba pehkib savi-leetmullas;
ma olin krokodill — nüüd kivi varju poen.

Mu tööks on (1) öelda: Ettevaatust! Uksed panen kinni!
See on mu surematu hinge credo,
ei sellest loobu eal, vaid ikka üürgan
nii iga kord kui uksed sulguvad.
Ja (2) vaadata kuis sõidab sinivagun.
(Ma selle juht! Ma istun katusel!)
Ma laulan surma enda matusel
ja mängin aukudega lõõtsapilli,
mis tuleb raadiost rongi katusel.

Mul miski pole püha — aina, üha
ma seda tüütut fraasi kordan kõigile.
Siis, nähes pisimatki pühamehe luud,
ma maani kummardan; ta varbail' annan suud.
Ma nõnda iseendale vaid olen truu:
ma krokodill — ei mulle miski loe!