Churchill postfactum

(Andres)

Mis iganes, see tundukse siis olevat see niinimetatud kannaga persse värk, arutles Churchill endamisi. Ja tõesti. Churchill kukkus kollase valgusega täidetud ruumi.

Mis oli vannituba. Vannituba oli ehthispaanialik — rullloomaskelettidest muster seinas, lisaks veel freskod erinevate vaadetega Barcelona lahest. (Churchilli äratundmine põhines asjaolul, et ta oli varemalt Hispaanias pulli tegemas käinud.) Tema pea tolknes üle vannitoamati, najatudes mustale kahhelkivist plaadile. Böö, mõtles Churchill. Böö, böö, böö. Mis on Westminister nende mustade plaatide kõrval? Mis maksab kuninganna sarkasm ignorantse võimaluse kõrval hullata Barcelona lahes?! Sittagi. Barcelona. Nagu ikka, living on an abstract plain. Churchill leidis seina pealt raadio ja pani selle mängima.

*

Sahises. Churchill pani raadio tagasi ja jäi vahtima.

Siin ta nüüd siis lamab, laineid vahtides. Laisad, kitsa valge servaga lained, mis talle aeg-ajalt vastu otsaesist löövad. Õigupoolest on nad ainult vee liikumine, aga ka seda, kelle pea nad märjaks teevad, pole võib-olla rohkem olemas. Sitta sellega. Persse. Nojah, nii ta mõtleski.

Ega ta seda raadiot niiväga kruttinudki. Natukse aja pärast kruttis ta juurde, ja siis see sealt tuligi: SPEEDY MARIE >> ...it always played in slo-mo..., but now it’s fast, a spinning wheel, I know the dynamo. My heart, is cast, Speedy Marie, ahead of the now, She’s better built that’s how, She’s built for speed...Juxtaposed in each moment’s sight, everything, that I ever saw...

Jah. Nõnna se oli. Seniks, kuni sisenes Stjuuart. Tere. Tere jälle. Siin on mõned funktsioonid. Jah. Vaadake läbi ja küsige, kui millestki aru ei saanud. Inimlik, mõtles Churchill.

Tema ees lebas patakas pabereid, mis nõudis lugemist. Kõige pealmine paberileht kandis pealkirja „Teleportatsiooniteraapia põhialused”. Stjuuart oli kadunud umbmäärases suunas. Tuba, kus Churchill viibis, oli stiilne. Teises seinas seisis suur maitsekas toonitud klaasiga peegel. Churchill vaatas oma nägu. Mingi jobu lehvitas teisel pool ja tahtis midagi öelda. Churchill tutvustas ennast.

Nurgast sirutus üks kollane käsi ja kägistas teda natuke. Chjuu-uju-ju-juu-uhhchch!! Ja siis veel natuke rohkem. Ja seejärel päris tugevasti kohe. Ja prõks. Churchilli põrandal vedelev korjus harmoneerus peegliga umbes samamoodi, nagu harmoneerub merre loojuv päike mööda horisonti sadamasse libisevate laevadega.

Назад

Вперёд