Asjade olemusest

(Raivo)

Aegade jooksul on kaunis paljude nähtuste ümber väga palju hämatud, olgu siis selleks põhjust olnud või mitte. Kas maakera tiirleb ümber päikese või vastupidi, kas templirüütlid hävitati viimseni või reorganiseerus nende eliit vabamüürlasteks, kas holokaust on müüt, äri või ajalugu, kuidas moos kommi sisse saab ning kus neeger suvitab. Ja nii edasi. Väheolulised hämamised tunneb ära selle järgi, et neist kõneldakse.

Petireisidest ei räägi keegi.

Puldireisid ei ole kõneaineks.

Need tõigad ei ütle teadjale midagi uut.

Iseenesest võis näida kummaline, et kaks pealtnäha nii kardinaalselt erinevat transpordiviisi teineteisest sõltumata pea ühekorraga kasutamiskõlblikuks arenesid. Tegelikult polnud selles aga midagi pentsikut. Kõik oli muidugi pelk kokkusattumus, nagu selliste geniaalsete lahenduste puhul ikka juhtub.

Nimelt töötas Tallinna Piimakombinaadis 1960. aastate algul laadijana üks kummaline tõmmu mees, kelle kohta sosistati kõige müstilisemaid kõlakaid. Ükski neist polnud tõsi. Tegelikult oli mees lihtsalt dissidendistaatusse sattunud — aga selleks polnud toona vaja muud, kui lihtsalt mõtlemisvõimet üles näidata — matemaatik ja füüsik, kes ajal, kui ta laadima ei pidanud, töötas mingite teooriate kallal. Tagantjäreletarkus on meile muidugi öelnud, et need teooriad olid tühi töö ja vaimu närimine, aga võib-olla ka mitte, sest muidu poleks ehk midagi juhtunud. Juhtum võinuks olla mõneti piinlik, kui keegi juhtunuks nägema. Õnneks kedagi ei tulnud.

Igatahes komistas ta oma töökohale omaste vahendite sekundaarsete omaduste otsa. Piimatooted omasid võimet kõiksust dekonstrueerida ja abstraheerida. Nüüd oli vaja vaid leida Paat.

Võib-olla lendas õhus just sel hetkel ringi kahestunud inspiratsioonilaeng, mis viiesekundilise ajanihkega tabas kaht inimest. Sobiva nimega tehase „Desintegraator” peainsener tuli oma ootamatust epilepsiahoost välja sootuks uue inimesena.

Kokkusattumusi oli teisigi. Mõlemal mehel oli Laulasmaal suvemaja. Sealt oli Paldiski kiviheitemasinaga visata.

Aeg on suhteliselt uus mõõde. Veel — ütleme mugavuse huvides nii — kakstuhat aastat tagasi polnud kellelgi ajast kui sellisest mingit aimu. Et kõik asjad ei toimuks ühekorraga, viidi inimeste teadvusse uus mõõde. See oli ülimalt mugav. Dinosaurused ei visanud enam keset Catalaunumi lahingut susse püsti ning Aetius ei saanud enam eilseisse ajalehtedesse ennatlikku teadet oma võidust sisse surada. Shakespeare sai rahulikult näidendeid kirjutada ega pidanud kartma, et Tom Stoppard iga hetk sisse võib hüpata ja paluda, et ta midagi Hamleti eluloos ümber teeks. Ja nii edasi. Mõned ebakõlad jäid küll annaalidesse alles, aga sellest, teati, vaadatakse tulevikus (haa-haa) mööda. Metuusala ja 969 aastat vana? Lipp kätte, mees.

Dekonstruktsioon ja abstraktsioon vaatavad ajast mööda. See võimaldab ka ruumi üsna lineaarse ja lõplikuna kujutada. Aeg on igaühe isiklik mõõde. Seega ka ruum. Iga inimene elab omas ruumis. Seega on olemas lõpmatu hulk paralleelmaailmasid. Reisija peab teadma, millisesse neist ta jõuda tahab. See on tegelikult üpris intuitiivne, ent enne peab nõksu kätte saama. Igaühe isiklikust osavusest petivesti käsitlemisel sõltub, kui täpselt ta ruumi enda jaoks kirjeldab. Puldiga on lihtsam, kuid mitte nii paeluv. Lainelise võrdusmärgi võib vedada petireisi ja hääletamise ning puldireisi ja Lufthansa vahele. Igaühele oma. Või kuidas parajasti vaja on.

Kulgemine paralleelmaailmade vahel võib madalama valulävega inimese parasjagu pahviks lüüa.

...SIIN...

...Ta sõi korraga ära terve taignas küpsetatud faasani...

...Ehitame...

...Mehed ja naised, võtke mõistus pähe...

...Kama sööd? Kammi sööd?...

...Kust see purk siia sai?...

...Jelisaveta Bam! Jelisaveta Bam!...

...Az élet virág...

...Kes tellis tule?..

...Mõned neegrid suvitavad Havannas, ma ise nägin...

...Mademoiselle, un bocal de vin rouge sec, s’il vous plaît...

...Ehitame...

...Ma olen peaaegu kindel, et Foucault’ pendel puutub kuidagi asjasse...

...Katust paneme nii, et varesed kinni ei jää...

...But, apparently, he was thinking, and thinking hard...

...Ehitame...

...Ma arvan, et sa utreerid praegu natuke, aga...

...EHITAME!!!!

Ja et sellest kõigest mitte keegi ei räägi, on see kõige olulisem saladus.

Muide, ka amatöörarhitektuuri põhiteesid on Dekonstruktsioon ja Abstraktsioon. Amatöörahitektuurist ei kõnelda samuti. Me peame vaid aduma, miks. Ja mida Churchill aimas. Muide, seda võib veel kergesti teada saada. Meie juba teame, aga nemad ei tea, et aeg on fiktsioon. Ning amatöörarhitektuur võib-olla samuti. Küll aga lähevad julgemadki endast välja, kui avastavad, et vaenulikud jõud on avastanud kolmanda põhiteesi.

Sabotaaž

Sabotaaži on sageli seostatud sõdade ja muu sellisega, kus inimesed katki lähevad. See on ennatlik. Enamasti kasutatakse sabotaaži just selleks, et vältida suuremat dekonstruktsiooni. Esimene atentaat Adolf Schickelgruber-Hitlerile oli sabotaaž ning selle ebaõnnestumise otsene tagajärg oli maailma kui sellise dekonstrueerimine. Tollesama Schickelgruberi eest Valgevenest Ameerika Ühendriikidesse pagenud Isaac Asimov kirjutas sabotaažist kui stabiilsuse tagajast oma utoopias „Igaviku lõpp”. Sõjaseadus, mis käsib marodöörid kohapeal hukata, kuulutab sabotaaži jõudu korra kaitsjana, olgu see kord siis selline, nagu ta parajasti on. Kasvõi tolmukord.

Alles siis, kui hiinlased ohjad enda kätte võtsid, hakkasid asjad teisi radu liikuma. Seda, et suksu hoopis mujale vaatab, avastasid loorbereil lesivad ja iseenda ees kelkivad õhtumaalased alles üpris hiljuti.

Barcelonas toimub midagi, ma ütlen teile. Aga võib-olla on juba liiga hilja.

Назад

Вперёд