Ärkamine Barcelonas

(Andres, Raivo)

Hommik oli samas.

Küsisin, et kaua me magasime.

Roma askeldas tööriistatoas ja vilistas. Freskod ja rull-loomaskelettidest muster olid seinas. Vannituba. Kolmetoaline sviit koos saunaga. Kahepeale. Kõik väga parlanksis.

Ühesõnaga, pohhui. Magasime kaua magasime.

Unenägu:

Tere. Tere.

Mees läks kassipoodi.

Tere!, >> paluks mulle üks SUPER SEACAT!

[...]

Mees läks laevapoodi.

Tere!, >> paluks mulle üks NORDIC JET LINE!

Mees pühkis higi ja toetus labidale. Päike lõõskas lagipähe. Oli keskpäev ning mees rassis kibedasti juba varavalgest. Vast on aeg võtta linnupetet, käis tal mõte läbi pea.

„Ants, ae!”

Tüütu vanaeit. Kisab alatasa. Nagu ma oma nime ei teaks. Kuidagi niiviisi mõtles mees ja haukas pekileiba ja rüüpas piima peale. Loid kärbes istus ta ninale ja lendas kohe minema. Koridoris laamendas Wellbaum.

[...]

Ma läksin vannituppa. Peeglist vaatas vastu võõras. Küsisin, et kes Te olete?

Mismõttes?, küsis ta vastu. Hmm. No otseses, jah. Mina olen Churchill, sõnas ta ja piidles mind uudishimulikult.

Mis kurat? Winston Churchill? Novat jah..., tal jäi lause pooleli. Vaikselt korisedes vedas keegi ta kuhugile peegli taha.

Sonimine, sonimine, sonimine. Mismõttes Winston Churchill... No selles mõttes, et mis vahepeal juhtunud on, üritasin täpne olla. Nüüd oli see Roma. Esitasin talle selle küsimuse veel ühe korra. Vat maitea, sõnas ta juukseid siludes. Ei tea. Mis tähtsust sel on, kui me sel ajal nagunii magasime? Mõtlesin Churchillile, aga ei hakanud õiendama. Siis kadus kõik jällegi udusse.

Kellegi hääl targutas koridoris. Mina olen Super Seacatimees. Jah. Super Seacatid on sellised loomad, kes alluvad hästi disainile ja dressuurile. Tavalised kassid ei allu kummalegi.

Vahel igatses mees silku ja vett taga, nagu vanasti heinateol ja lambakarjas söödud sai.

Aga Barcelonas juba päike paistis. Nagu muda.

Roma askeldas tööriistatoas ja vilistas. Freskod ja rull-loomaskelettidest muster olid seinas. Vannituba. Kolmetoaline sviit koos saunaga. Kahepeale. Kõik väga parlanksis. Ühesõnaga, pohhui. Magasime kaua magasime, mõttetud unenäod olid seljataga. See oli kergendav teadmine.

Tõusin voodist ja ringutasin. Roma vilistamine >> mõtlesin >> true colours of rock 'n' roll. Kas mulle meeldib veeremine? Aga kivid? Vahel jään vastuse võlgu. Vilistasin proovi mõttes kaasa ja tundus, et tuleb välja. Läksin ja lülitasin sauna sisse, kontrollisin minibaari sisu (õlled, viinad, šokolaad) ning läksin rõdule. Kas mulle meeldib päike?

Meenus uitmõte — aga ehk olin ka seda kusagil poole kõrvaga kuulnud — et mingis eliitklubis kantakse ainult riideid, mis inimesele sobivad. Vaatasin end kriitilise pilguga: võidunud maika, tumehalliks kulunud bermuudapüksid, jalas sandaalid. Hommik ju, ent siiski oli kuidagi kummaline. Võtsin kapilt plekist „Oota sa!” rinnamärgi ja kinnitasin selle kõhule. Sai parem küll.

„Sauna teeme?” hõikasin.

„Aga jaa!” vilistati läbi saagimismüra vastu.

Eile sai vist kõvasti võetud. Ajasime paljusid segadusse. Mõnele mängisime, et oleme loomapoes ja ostame Tohutuid Merekasse, teisele ajasime mingit muud ümmargust udu. Mingid naised meenuvad ka, läbi sellesama udu. Õudne.

„Õlut?” viskasin.

„Aga jaa! -ah?” lakkas saagimine ning Roma pistis oma pea tööriistatoast välja. „Coca-cola-cerveza?”

Bljaa. Unustasin vahetussokid koju Tartusse. Persse. Hambahari? Hambapasta? No ei. Fakit. Fõkit.

Võtsin seinalt hotelli plaani ja uurisin seda. Päris keeruline koht. Allkorrusel saun, bordell, söökla, pesumaja ja juuksur. Veel allpool korrusel ööklubi. Ülevalpool veel üks. Registreerimine esimesel korrusel. Teisel korrusel tagavaravastuvõtt. Kolmandal korrusel... kurat. KUSMEOLEME!?! Sviit. 4. korrus, lõunapoolne külg. Näidud 220. Tagavarahambaharja plaani peal ei olnud. Võtsin Roma harja. Näidud 220.

Pärast hambapesu läksin korra portjee juurest läbi, et vormistada meie saabumine, s.t esitasin passi. Vastutasuks anti mulle amatöörarhitektide konverentsi põhiplaan, almanahh, päevakava ja märgid. Mööda vilksatasid kaks „Oota sa!" märki. Vaatasin... Ljuba ja Serena. Oigasin ja pöörasin pea ära. Krt. Möödunud õhtu oli vist pikaks veninud. Saun aitas. Seal oli soe, mõtlesin, et nagu ikka.

Pigistasin atribuutika kaenlasse ja varjusin sviiti, veetmaks nende asjandustega kainestava õhtupooliku.

Minu ees lebas patakas pabereid, mis nõudis lugemist. Kõige pealmine paberileht kandis pealkirja „Teleportatsiooniteraapia põhialused”.

Назад

Вперёд