Amatöörarhitektid

(Andres, Raivo)

Romale meeldib ehitada keerulisi maju. Painduva ruumiga, läbikäidavate seinte ja illusoorse katusega. Aga mitte ainult. Endamisi arutledes on ta jõudnud arusaamisele, et projekteerida võib kõike. Ta on ehitanud ka mitu laeva, lennuki ja kassi.

Skunk on spetsialist distantsilt käsitletavate objektide alal. „Pane distantsilt!” ütleb ta ikka, kui keegi talt mingi asja kohta head nõu küsima läheb. Ja tõepoolest, see on Hea Nõu. (Hoidke seda endal meeles: kõike on võimalik asendada proteesiga.)

Paldiski ajaloolise keskuse autorid on samuti nemad. Seepärast alustavad nad oma reisimisi alati Paldiskist. Paldiski annab tiivad. Paldiski keskväljakusse on projekteeritud tiivustaja. Jalutades keskväljakul, tuleb valida puldilt vastav kood: kanal, milliselt soovitakse reisi alustada. Väljak on projekteeritud sellisena, et reisida võib sealt igale poole maailmas; pulte saab osta turismiinfost. Ainult Paldiskist. Puldi abil saab alati ka Paldiskisse tagasi. Ja sealt edasi, ükskõik kuhu. Tänu Roma ja Skunki leiutisele on Paldiskist saanud maailma salajane keskus.

Leppisin Romaga kokkusaamise väljaku kõrval asetseva bakaalkaupluse ette. Trammid kolisevad. Ta tuleb.

Siirdume Barcelonasse. Kanal nr. 345. Click.

Romaga on REISIMINE. Tema ja Skunki leiutis võimaldab mitmesuguseid trikke, mida ametlik kasutamisjuhend ei seleta. Üks nendest on maailma konfiguratsiooni muutmine. Aga samuti on võimalikud ka regressioon, dispersioon ja kamuflaaž. Kõik teised tehted samuti. Ükskord, kui me Tokyost Pekingisse läksime, pööras ta nii ära (tavaline džinn toonikuga), et pani kõikidele hiina alla 100 cm naistele ühe karva lisaks. Fakoff. [Pärast pidi selle muidugi tagasi tegema, sest et see ei olnud meie destinatsioon — meil on teistsugused ambitsioonid.]

Amatöörarhitektide konkurss on absurd omaette. Sellest võetakse osa ~for fun. Lõbu pärast, sest et amatöörlus on punk. „Konkurss” on jutumärkides.

Võtame napsu ja räägime ehitamisest. Igasugu asjad näevad välja nii: (vaata neid pilte).

[Siia peaks nüüd need Kõnno tehtud pildid laksama.]

Oli veel üks juhus. Projekteerisime Romaga kanalisse (tookord vist... — kanal nr. 532) ujula. Suure, 50 m basseini. Panime siis kalad ja vetikad sisse. Istusime. Vaatasime. Sõime kala. Litaki, olime kohal. Väikene... üllatus. Palju vett. Mitu kala. Kanalis jäid basseini seinad hüpoteetilisteks, vesi ja kalad olid aga reaalsed. Meie nägemus korrast on põhimõtteliselt teistsugune.

Hetkel asume kusagil ruumis. Perse mõttetu aines. Lõ(h)(b)u ja ehita. Isegi okse on korrapärane. Meie arhitektuur on kommikujuline. Kavatseme Barcelonas esitleda kommikujulist maja. Tähendab magusat. Binokliga vaadates nagu Jūrmala, mikroskoobiga vaadates nagu mikroob. Taskulambiga vaadates nagu sitt. Silmaga vaadates nagu sipelgas. Tegelikult komm. Erootiline.

Romal on amatöörarhitektuuriga palju tegemist olnud. Ta on iseseisvalt mitu maja planeerinud. Ehitanud ka. Nüüd AITAB!!, laksatas ta klaasi lauale. Need majad siin tuleb lammutada. Omal initsiatiivil on Roma varem mitu asja ära lammutanud. Need majad tuleb lammutada, et seal — koha peal, rohkem ruumi saaks.

Amatöörarhitektuurikonkurss on sündmus, mida võib võrrelda Oranje ordu marsiga läbi Belfasti katoliiklaste linnaosade. Arhitektid peavad ennast loomuldasa äärmiselt olulisteks inimesteks. Sellised tüübid: teavad, kuidas on hea. Amatöörarhitektid on ketserid — mõttetud tegelased. Feng Shuist ei jaga kah midagi. Ehk siis interpreteerivad. Tõlgendavad. Amatöörarhitekt tuleb ja ajab oma lati püsti ja on kah lahe. Energiad panevad sinna-tänna, aurat pritsib kanti. Aga nad ei tea midagi. Arhitektid teavad. „Mis nad siis tulevad meie õuele mängima?”

Võdistasin õlgu, olgugi et külm ei olnud. Mõnikord ajavad tühjad asjad mind marru. Sellisel puhul toimin võimalusel ikka ühtviisi.

„Señorita! Un bocal du vin rouge sec, s’il vous plaît! Un Chiraz, si vous en avez.”

„Mõh?”

„Et veini tahaks, ja ohtralt.”

Vein serveeriti viskiklaasis. Rüüpasin kohe. Läks paremaks.

„Lõikame pooleks!” ütles Roma parajasti. „Nuga on lühike, ent see-eest nüri.”

Mõttetu mees. Vist. Aga paistab, et mitte väga loll, lihtsalt kellegi sõiduvees. Ise on ta muidugi veendunud, et see on ta enda oma. Niikuinii on veinivabrikandi järellainetus. Ja raadio on ka nagu kahe jaama vahele pidama jäänud ning mängib täiesti seletamatu intervalliga flamenkot, tšaardašši ja valget müra. Kes ütles Stravinski?

„Viiuldajate arvates on C-diees ja D-bemoll erinevad noodid. Minu arvates võiks nad selle ühe hertsi suuruse vahetegemise teeskluse lõpetada ning teha midagi põhjapanevat. Näiteks mängida suurt trummi. Üks kõmakas suure trummiga õigel ajal annab sada korda rohkem kui seitseteist pretensioonikat viiulikääksu valel ajal. Näljahädas helilooja, kel niikuinii oli kütmata uberikus elamisest tiisikus, ei viitsinudki ju järjekordset tellimustööd vorpides eriti mõelda, kuhu mis kõlbab. Eriti kui laps oli haige ja naine mängis orkestris kaheksandat viiulit.”

Ma ei viitsi seda kuulata. Kui veerandit usud, saad kolmveerandi petta. Ometi tal oma tõetera on. Veel veini. Varsti võib konverentsile minna. Või konkursile. Sisuline erinevus pole märkimisväärne, ühtviisi karakergitamine on see kõik. Õnneks ei tegele me mingite luuletajate või kirjanikega, nendega oleks päris hirmus. Oh, ma olen nii hea tegija, miks mind küll ei märgata, miks ei tule sponsor suure rahaga... Sellesama rahaga, mis ühes lauses on sita sümbol ja teises taeva kangastus. Meenub üks koosviibimine mingi raamatukogu keldris, kus just kirjanikud ja luuletajad sellise nutulaulu pärast arhitektidelt vastu hambaid said, mõtteliselt. Sestap siis jah, pigem arhi-mehed. Tektoonika.

Ümisen: „Löön aega surnuks ajast eemal olles ja laulan üksinduse ploomidest...” Ignoreerin kõike peale veini. See on muide päris talutav.

Jälle — otse.

Aga kust see purk siia sai?